Eesti English Русский
 

Kõrvemetsa

    
     KÕRVEMETSA
 
Kõrvemetsa külale pani aluse Joosep Vaher, kes 18.sajandil rajas Sillara talu põlenud metsalagendikule. Sellest ka küla nimi – Kõrvemetsa. Vaheri perele sündis palju lapsi (10 poega ja 1 tütar), kelle kasvades hakkas ka küla laienema. 
21.juulil 1990 toimus esimene Kõrvemetsa küla elanike kokkutulek. Külapäeval avati Sillara talu asukohas mälestustahvel.
Tänapäeval ühendab Kõrvemetsa küla kolme ajaloolist küla: Lissi küla, Metsara küla ja Kõrvemetsa küla. Teist Kõrvemetsa küla kodukülapäeva 19. juulil 2003 peeti juba kolme küla liitumispeona, kus osalesid kõigi külade endised ja praegused elanikud ja nende järeltulijad.
Kõrvemetsa  küla asub endisaegsest tähtsamast keskusest, endise suurmajandi keskusest Ulvi külast 3 km ja praegusest vallakeskusest Mustveeest  15  km kaugusel. Lilastvere-Ulvi maantee poolitab küla nii, et pooled pered jäävad ühele poole endisesse Metsara külasse ja teisele poole maanteed.Kõrvemetsa poole peale. Lissira on aga hoopis omaette ja pisut eemal maanteest.
 Kõrvemetsa küla on hajutatud põhiliselt põldude ja väikeste metsatukkade vahele. Külas on iga majapidamise juures oma köögivilja- ja kartulimaa, vähem viljapõldusid.  Varasematel aegadel  oli elanikkond maakesksem, lapsed alustasid haridusteed ja käisid kõik maakoolis, emad-isad kolhoosis tööl, paljudele peredele oli suureks lisasissetulekuks kodus põllumajandussaaduste ja loomade kasvatamine.
 Käesolevaks ajaks on mitmes talus inimesed vahetunud, mõned linna kolinud, mõned tagasi, lapsi meie külas enam ei ole, noored juba linnades tööl ja õppimas, täiskasvanudki linnas tööl. 
Külas elab 2021. aastal 14 inimest, neist 6 Metsaral, 4 Kõrvemetsas ja 4 Lissiral.
 
Noore, aga  tuntud  luuletaja Janika Läänemetsa (juurtega Kõrvemetsast) luuleread
 
Hing immitseb seinapalkidesse 
 läbihigistatud patja 
 proovib külmkapiust 
 ja vanu talvesaapaid 
 otsib oma kohta
 
Tuul lööb akna lahti 
 külm pressib läbi 
 kahkjaskollase kardina uppa
 hing värahtab 
 ja lendab välja
 
Ta heljub ööudus üle tiigi
 ja kuldsõstrapõõsaste
 mööda tühjadest mesitarudest
 läheb nuhutades 
mustava metsa poole
 
Võsas liigutab miski 
vilksab helevalge kogu
hing tunneb ära
 suure lumekarva jänese
 oma uue igavikulise kodu